Katrin Kirsikka Janelle Koskela

• Wear my Anger
• Juhendaja: Nesli Hazal Oktay

Emotsioonide kommunikeerimine on raske, eriti raske on see minu jaoks. Iga päev kogeme palju erinevaid emotsioone ja mõnikord, kui me neid intensiivselt kogeme, võib nende taga olev reaalsus tõlkes kaduma minna. Psühholoogid on välja töötanud viise emotsioonide edastamiseks teatud tehnikate abil, nagu vägivallatu suhtlemine, “mina”-lausete kasutamine suhtlemisel, emotsioonide sildistamine ja kognitiiv-käitumisteraapias õpitud tehnikad, kuid kogemuse põhjal võin öelda, et need ei tööta alati, kuna intensiivne emotsioon võib langetada loori meie mõistlikule mõtlemisele ja ükski õpitud tehnika ei tule meelde. Projekti eesmärk on süveneda emotsioonidesse isiklikust vaatenurgast ja kasutada autoetnograafiat, et leida uusi ja autentseid viise oma emotsioonide kommunikeerimiseks. Emotsioonid on väga isiklikud ja sealt tulenevalt mõistsin, et enne teistele disainimist pean alustama iseendast. Selle uurimistöö sihtrühmaks on ühelt poolt intensiivset viha kogevad inimesed ja teiselt poolt minu lähedased. Indiviid, et ta saaks alustada vestlust enda sees enda vihast ja minu lähedastest, et ma saaksin nendega oma vihast vestlust alustada. Loodetavasti saab inimene võimaluse olla enda suhtes haavatav ja saada enesekindlust, et hakata oma emotsioone vaatama, kui ta pole seda varem teinud või kui tal puudub julgus. Loodetavasti on minu lähedaste jaoks väärtus see, et meil on avatumad ja tervemad suhted, kui suudame minu viha üle tervel moel arutada. Tulemuseks on minu viha füüsiline esitus, mis toob esile selle positiivsed küljed: “minu viha on mu sõber”. See füüsiline esitus toimib käegakatsutava artefaktina arutelu alustamiseks kas isiklikul tasandil või kellegi teisega, tuletades meelde, et viha ei tohiks olla varjatud, vaid selle asemel nähtav ja pidulik, valjuhäälne, väljendusrikas, lõbus ning kandmise/kogemuse kaudu hõlpsasti jagatav – need on ka minu disaini põhimõtted, mille alusel disaini läbi viin.