Lisette Sivard

Mandunud maskotid seisavad ja plaksutavad väsinud inimestele. Kui nad veel surnud pole, siis seisavad nad ikka sealsamas ning plaksutavad tülpinult edasi.

Teos pöörab tähelepanu meie igapäevasele jagatud ruumile, seal valitsevatele kuuluvusnormidele ja jõujoontele. Kellel lubatakse kuuluda, kes paneb paika kuuluvusnormid ning kellel on ligipääs võimule? Avaliku ruumi konfliktidest mõjutatud töö peegeldab ühtlasi ka moe kui meediumi piiratust laiahaardelisele ebavõrdsusele reageerimisel ning otsib ühisruumidemokraatlikku potentsiaali, vaadeldes seda kui kohta, kus etendatakse etendamata.

Teose keskmeks on maskott kui õnne ja rõõmu võrdkuju, keegi, kes ühendab masse ning kütab need üles. Kurvad maskotid katkistele inimestele on seevastu võimetud ning piiratud. Nad ei suuda joosta ega hõisata. Visata tirelit või lüüa patsu. Moonutades ja muundades kehasid saavad aktiivsetest subjektidest düsfunktsionaalsed objektid, millesse kapseldunud inimesed on sunnitud kohanduma kontrastselt karjuva vormiga.