Natali Käsk Nõgisto

• Stukk – materjal või vorm?
• Juhendaja: PhD Hillka Hiiop, Taavi Tiidor

Krohviplastikas on läbi ajaloo kasutatud segumaterjalide side- ainena nii lupja kui kipsi (või mõlema segu), seetõttu võisid segud olla omadustelt väga erinevad kui mitte vastandlikud. Täiteainetena kasutati liiva, marmortolmu, putsolaane, jahvatatud lubjakivi, liiva, kriiti, talki jm, mis samuti mõjutasid oluliselt materjali käitumist. Tänapäeval levinud arvamus liigitab stuki sageli kipsivalu alla?!

Bakalaureusetöös püüan konkretiseerida stukiga seotud terminoloogiat ning selgitada stuki ja stukkdekoori olemust. Sel eesmärgil on töös kirjeldatud lühidalt stukiga seotud ajalugu, krohvitööde materjalide ja metoodikate kirjeldusi ning kõrvuta-tud põgusalt stukiga seotud mõistete definitsioone ja nende tõlkeid Euroopa kultuuriruumis. Selleks, et veenduda, kas ajaloo- käsitlused ka paika peavad on läbi viidud uuringud kahes 19. ja 20. sajandi Tallinna hoones.

Kuidas sünnib stukkdekoor?

Dekoratiivelemente on stukisegudega rajatud põhiliselt neljal viisil:

a) šablooniga tõmbamine;

b) valuvormi abil, mille tahenemise järel toimub (vedela kipsiga) paigale liimimine;

c) juba paiksele segule pressvormiga kuju andmine;

d) in situ modelleerimine.

Stuki kasutamine arhitektuuris – ajalugu ja metoodika

Esimesed konkreetsemad kirjeldused stukisegude osas pärinevad Vana-Rooma arhitektuuriteoreetikutelt. Kuigi kipsi juba tunti ning kasutati, siis kirjeldatud stukisegud veel kipsi ei sisaldanud. Keskajal oli stukisegude kasutamine pigem tagasihoidlik, kuid renessanss tõstis stukkdekoorid au sisse ning barokk ja rokokoo tõid kaasa järjest keerukamad tehnilised lahendused ning viisid stukimeistrite oskused uutesse kõrgustesse. Kips hakkas stukisegudest lupja tõrjuma 19. sajandi lõpus, asendudes tööstuse arenedes uute, täiustatud koostisega materjalidega. Vanad retseptid unustati ning alates 19. sajandist rakendati uusi materjale ka vana dekoori restaureerimisel, mis on põhjustanud ajaloolisele materjalile ulatuslikke kahjustusi.

Töö käigus läbi viidud uurimistulemuste varal saab kinnitada, et stukisegu koostis võib tõepoolest olla väga varieeruv ning ilma laboriuuringuteta koostise kohta adekvaatseid vastuseid ei saa.