Marion Laev

• LEINAMATA LEIN
• Juhendaja: Piret Hirv ja Elina Laitinen
• Fotod: Herkki Merila
• 100 x 150 cm

Leinamata lein või leinas elamine ei ole ainult termin, mis kirjeldab kandja emotsionaalset seisundit, vaid ka rõivaid mida me kanname. Meie meeleseisund mõjutab viisi kuidas me ennast oma kehas tunneme, ja seeläbi ka meie rõivavalikuid. Musta värvi rõivaste kandmine on läbi ajaloo seostatud erinevate emotsioonidega- morbiidsest moodsani. Musta rõiva, sageli vastuolulised tähendused, on omavahel põimununa viinud laiema aruteluni musta värvi muutuvate tähenduste ning sellega seoses ka traditsioonilise musta leinarõivastuse ja moe vaheliste seoste üle.
Kaasaegne individualistlik lähenemine leinale ja traditsioonilise leinarõivastuse tava kadumine seab väljakutse leinatööle ühiskonnas, kus puuduvad otsesed välised märgid leinale ja leinatööst on saanud igaühe isiklik asi.
Minu kunstipraktika keskmes oli hüpotees, et surnud lähedase rõivaste parandamine ja muude mälestuste ümberkorraldamine soodustab psühhosotsiaalset paranemist leinast ja sellega kaasnevast traumast (ingl.k “on the mend”).
Kuna lähedase inimese surm ja sellega kaasnev lein loovad uusi ja ajas muutuvaid emotsionaal-afektiivseid maastikke, siis on mälestused ja mälestamine elujõuline vahend leinajate abistamiseks nende “leinatöös”. Rõivaste uurimine ja isikupärastamine on praktika, mis edendab psühhosotsiaalset heaolu ja loob materiaalseid sidemeid elavate ja surnute vahel. Need esemed omandavad uue ja kõrgendatud tähenduse kui mahajäetud mälestuste või sümbolite kogumid, mis kehastavad meile kaotatud inimest.
Leina, kui vaimse meeleseisundi tagamaade avamiseks, ning leinarõivastuse kui leina sotsiaalse väljenduse uurimiseks olen kasutanud erinevaid interdistsiplinaarseid meetodeid. Magistritöö praktilises osas kasutasin narratiivse juhtumiuuringuna oma perekonna lugusid ja mälestusi ja nende ajaloolist konteksti, mis avaldub kunstnikuraamatuna ja kolmest kaasusest koosnevast praktilisest tööst, mis näituse raames on välja pandud fotodena.