Heleliis Hõim

“Täitumatus” annab valikulise ülevaate reaalsuse subjektiivsuse kontseptsioonist, keskkonna vahendatusest läbi filtreeritud kogemuste, intrapersonaalsest suhtlusest, isiksuse kujunemisest ning enese-reflektiivsuse protsessidest.

Videoteos “Täitumatus”
Näituse kandvaks motiiviks on reaalsuse subjektiivsus lähtudes fenomenoloogiast, mis kulmineerub videoteoses sotsiaalse mitteverbaalse kommunikatsiooni ning  suhestumisega piire seadva ühiskonnaga.
Reaalsuse tunnetus on isiklik ja ainulaadne fenomenaalne kogemus maailmast, mis on tõene vaid selle kogejale. Seda kogemust uurides tekib ülevaade käitumise aluseks olevatest alateadlikest protsessidest, hõlmates inimese unistusi, ihasid, fantaasiaid ja mälestusi.

Koreograaf: Raho Aadla. Tantsijad: Raho Aadla, Valeria Januškevitš, Joonas Tagel, Katrin Kreutzberg, Johhan Rosenberg ja Kalli Pikas.

Õlimaaliseeria “Vahendatud”
Teadmisi keskkonnast ei saa inimene otse, vaid suhestumine sellega toimub vahendatult läbi alateadvuse poolt filtreeritud kogemuste. Inimesed kogevad linnastunud keskkonnas tihti loodusest eraldatust ning liminaalsust. Selline sisemine katkendlikkus võib süvendada tühjuse tunnet, pannes inimesed välistest allikatest asendust otsima.

Heliteos “Katkine vinüül”
Individuaalse kogemuse sisemine organiseerimine on protsess, milleks on mustrite äratundmine, keele mõistmine, mälust taastamine jm. Teadmised ja nende alused toetuvad mälu osale, mis tegeleb info talletamisega. Mõtlemise protsess aitab eristada alternatiive ja seada vajalikke eesmärke. Analüütiline mõtteprotsess ehk intrapersonaalne suhtlus on häiritud nii väliskeskkonnast kui ka sisemisest mürast, mis on mõjutatud alateadvuse mustritest.
Teksti autor Raho Aadla.

Fotoseeria “Persoonad”
Fotoseeria aluseks olen valinud psühhoanalüüsi teooriaid isiksuse arengus. Lacani imikuea “peegelstaadiumi”, C. Jungi teooriad “vari” ja “persoonad” ja enesereflektsiooni läbi teiste inimeste, mida toetab “suurendusklaasi” teooria, viidates tõdemusele, et inimesed kujundavad oma mina-kontseptsiooni läbi kujutluse, kuidas teised inimesed neid näevad.
Seerias kujutan valitud isikute portreid ühelt küljelt aga kahes vaates. Esimene kujutab “teiste” inimeste nägemust sellest indiviidist, mis viitab sellele, et me pole end kunagi tegelikult näinud sellisena nagu me teistele paistame. Tavaliselt näeme vaid oma peegeldust ümberpööratud kujutises. Teisel fotol on nähtav külg ümberpöördes, mis on portreteeritavale peeglist ära tuntav.

Skulptuur “Pretsel”
“Pretsel” annab tervikule skulpturaalse kuju kogu oma täitumatuses, mille keskmes on kaduvuse ja ebatäiuslikkuse aktsepteerimine.
Keerusaia vorm suhestub inimese ja keskkonna suhte kihilisusega. Inimestena me pigistame end igatmoodi ja igatpidi kringleiks, et midagi saavutada, et olla parem ja tugevam ja võimukam – saada seda, mida tahab ja ihaleb meie “peegel-mina”, pealtnäha lihvitud, kuid samas tahumata ühiskonna osana.